Tuulepargivaidlused hoiavad kinni Virumaa arenguhüpet
Aidu tuulepark on ainult üks paljudest Virumaa tuuleparkide arendustest, mis on ametkondliku vastuseisu tõttu tupikusse jõudnud. Tänu headele võrguühendustele, kvalifitseeritud tööjõule ja põlevkivienergeetika hääbumisele võiks Virumaale juba lähiajal kerkida tuulepargid, millel on üle kahe korra rohkem võimsust kui Auvere põlevkivijaamal.
Avalikkuses on enim käsitletud Aidu tuulepargi üle toimuvat vaidlust, kus õiguslikus plaanis ei ole vastasseisu osapoolteks tegelikult riik ja ettevõtjad. Kohtus vaidleb riik riigiga, täpsemalt justiitsministeerium kohaliku omavalitsuse ehk Lüganuse vallaga.
Ainuüksi Virumaal on selliseid kohtuvaidlustesse takerdunud arendusi neli: Aidu tuulepark 100 MW, Varja tuulepark 140 MW, Päite-Vaivina tuulepark 75 MW, Vaivara tuulepark 333 MW, võimsust kokku 648 MW. Võrdluseks: Auvere põlevkivielektrijaama võimsus on 300 MW.
Tuuletehnoloogia Liidu juht Hans Teiv meenutab, et Eesti on võtnud eesmärgiks suurendada taastuvenergia tootmise osakaalu 2020. aastaks 25 protsendini ja 2030. aastaks 50 protsendini lõpptarbimisest. “Seda eesmärki ei ole võimalik saavutada ilma panuseta tuuleenergeetikasse. Eestil on tekkinud harukordne võimaluseaken see eesmärk saavutada, kuna kohalikel ettevõtjatel on olemas patenteeritud tuuletehnoloogia ja vajalik oskusteave ning samal ajal on Ida-Virumaal põlevkivienergeetika konkurentsivõime kahanemise tõttu töötuks jäämas tuhandeid energeetikavaldkonna spetsialiste,” rääkis Teiv.
Tuuleenergeetika arengu peatumisel on kaugeleulatuvadtagajärjed nii riigi majandusele, julgeolekule kui keskkonnale.
Peamiseks takistuseks kohalike tuuleparkide arendamisel on 2016. aasta 10. aprillist pärinev kaitseminister Hannes Hanso allkirja kandev määrus, mis kehtestas nn nulltolerantsi mistahes ehitistele, mille püstitamine, laiendamine või ümberehitamine vähendab mõne radari töövõimet (§ 4 lg 2). “Võtmesõna on siin “mistahes”, nii et tegelikult võib sellisesse kafkalikku olukorda sattuda ükskõik kes, kes midagi kuskil ehitada tahab. Teadaolevalt ei ole üheski teises riigis kehtimas sellist ühiskondliku diskussioonita ja mõjuanalüüsita sündinud ning kitsast ametkondlikust vaatenurgast lähtuvat määrust, mis blokeerib terve majandusharu,” lisas Teiv.
Eestis leiutatud Eleoni tehnoloogial tuulikuid arendava ASi Eleon juhi Oleg Sõnajala sõnul on Eesti riigi julgeolek mõistagi vaieldamatu prioriteediga, kuid selle saavutamiseks on kindlasti efektiivsemaid lahendusi kui kabinetivaikuses sündinud neljaleheküljeline määrus, mis välistab mistahes ehitustööd, mis satuvad mistahes radari tegevusraadiusesse.”Riigi julgeolekut ei saa piiritleda kitsalt tuuliku taha jääva varjualaga, mida saaks kasvõi kompenseerida teise radariga. Riigi julgeoleku osaks on ka selle riigi kodanike au ja väärikus ning võimalus tunda end ühiskonna hinnatud liikmena, kellel on võimalus teha erialast tööd. Töötukassa Ida-Viru osakonna juhi sõnad, et neil on ressursid toetusteks ja hüvitisteks olemas, ei arvesta inimeste sooviga teha erialast tööd. Riigi plaan ei peaks olema inimeste koju töötu abiraha peale saatmine,” lisas ta.
Plaanitavad masskoondamised põlevkivikaevandustes ja -elektrijaamades puudutasid esialgsetel hinnangutel 6000-8000 Ida-Virumaa elanikku ning suve jooksul on neid arve üritatud väiksemaks rääkida. “Esiteks tuleb arvestada sellega, kas jutt on mõne konkreetse ettevõtte töötajate arvust, sest kui põlevkivienergeetika kaotab konkurentsivõimet, siis puudutab see kõiki sama sektori ettevõtteid. Teiseks tuleb silmas pidada, et põlevkivisektori töökohad loovad töökohti sektorit ümbritsevatele valdkondadele ning ühtede kadumine tähendab ka teiste kadumist,” selgitas Hans Teiv Tuuletehnoloogia Liidust. “See, et konkreetselt Eesti Energias lubatakse 1000 töötaja asemel sügisest töötuks jätta hoopis 350, on ainult osa sellest matemaatikast.”
Samal ajal ei ole Ida-Virumaal ka näiteks 350 energeetikasektorist koondatud spetsialistile erialaseid töökohti pakkuda. “Sotsiaalse katastroofi riski, mida töökohtade vähendamine põlevkivisektoris endaga kaasa toob, proovitakse praegu maandada ainult probleemi venitamisega võimalikult pikale ajavahemikule, et seda vähem märgata oleks. Sisulist lahendust selline lähenemine ei paku,” kommenteeris koondamisele minevate töökohtade arvu pidevat muutumist Oleg Sõnajalg.
