Andres Sõnajalg: Kuidas ametnikud tegid mustkunsti Aidu tuulikute mõõtmisel?

Mustkunstnikud teavad, et illusioon on täielik, kui publik eeldab üht, aga tegelikult tehakse midagi muud. Võimatu saab võimalikuks. Nii on juhtunud ka Aidu tuulepargi kahe esimese tuuliku mõõtmistega.

Tuulepargi arendust pidurdavad ametnikud on püüdnud jõuliselt suruda avalikkusesse usku, nagu oleks tuulikud lubatust suuremad. See tundub ju lihtsa ülesandena − mõõta ära üks torn. Publik eeldab piltlikult, et võetakse üks mõõdulint kätte ja mõõdetakse torn alumisest otsast ülemise otsani. Kuidas saab siis olla nii, et eri mõõtjad saavad oluliselt erinevad tulemused?

Tuuliku kõrguse mõõtmise trikk
Kuna torni ülemise otsa asukoha üle ei saa vaidlusi olla − torni tipp on seal, kus ta on −, siis illusiooni “liiga kõrge” loomiseks tuleb manipuleerida mõõtepunkti teise, alumise otsaga. Nii ongi toimunud. Tuulikud osutuvad “liiga kõrgeks”, kui mõõta mitte torni alumise otsani, vaid torni kõrval oleva oru põhjani. Kuna maapinna kõrgus Aidu karjääris varieerub 24 meetri ulatuses, on võimalik tuuliku “kõrgust maapinnast” mõõta meetri täpsusega vähemalt 24 moel.

Tegelikkuses kaitseministeerium kõrguspiirangut ei seadnudki. Oluliseks peeti hoopis seda, et tuulikud asuksid Kellavere radarist vaadatuna 2,7kraadises sektoris ilusti üksteise taga.

Kui Põhjarannik küsis möödunud kuul kaitseministeeriumi kantslerilt Kristjan Prikilt, millisest olemasolevast maapinna kõrgusest jutt käib, siis kõlas vastuseks: “Seal on öeldud, et maapinna kõrgust ei muudeta, siis ehitataksegi sellisele kõrgusele, nagu maapind seal parajasti olema satub.” Millises dokumendis see “seal on”, kantsleri sõnadest ei selgunud, aga tuulepargi rajamise aluseks olevaid dokumente uurides ilmneb, et kantsleri nimetatud juhtnööri nendes ei ole. Vastupidi. Projekteerimistingimustes sisaldub kohaliku omavalitsuse nõue, mis ütleb allajoonitult, et “kõigi elektrituulikute rootorid peavad asetsema võimalikult ühel kõrgusel”, jättes kõikumisruumiks kõigest pluss-miinus viis meetrit.

Tingimustes, kus maapinna kõrguste vahe on 24 meetrit, aga tuulikute rootorid peavad kaitseministeeriumi nõudel visuaalse korrapära eesmärgil olema enam-vähem ühel kõrgusel, on ainus võimalus maapinna kõrgused tuulikute asukohtades ühtlustada. Seda ongi arendaja teinud ja osa tuulikuid püstitatakse killustikupatjadele. Illusionistile pakub see aga suurepärase võimaluse mõõta tuulikuid “liiga kõrgeks”.

Kõrgusepiirangu tekitamise trikk
Astudes sammu kõrguse mõõtmise trikist veel kaugemale, tuleb tegelikult küsida: kas, kes ja kus on üldse tuulepargi kõrgusele mingi piirangu seadnud? Kantsler ütles Põhjaranniku intervjuus: “Kõrguspiirang seati läbi selle, et arendaja esitas aastal 2012 ehituse eelprojekti, kus oli laba vertikaalne tipu kõrgus olemasolevast maapinnast 185 meetrit. Nende omadustega tuuliku ehitamine kooskõlastati.”

Siin on mustkunstnikud korraga kasutanud kahte trikki. Kõigepealt, varem on kaitseministeerium püüdnud väita, et kõrgusepiirang seati justkui planeeringuga, mis oli aga ilmselgelt ekslik väide, sest planeering sellist piirangut ei seadnud, ning vähemalt intervjuus kantsler seda pettemanöövrit ei kasuta.

Tegelikkuses kaitseministeerium kõrguspiirangut ei seadnudki. Oluliseks peeti hoopis seda, et tuulikud asuksid Kellavere radarist vaadatuna 2,7kraadises sektoris ja ilusti üksteise taga reas. Kõrgusepiirangu puudumist tõendab üks paljudest ministeeriumis toimunud kohtumistest, kui lepiti kokku Aidu tuulepargi kooskõlastamise tingimused ja leevendusmeetmed. 19. oktoobril 2010 toimunud kohtumise sisu on ka protokollitud.

Tingimustes, kus maapinna kõrguste vahe on 24 meetrit, aga tuulikute rootorid peavad kaitseministeeriumi nõudel visuaalse korrapära eesmärgil olema enam-vähem ühel kõrgusel, on ainus võimalus maapinna kõrgused tuulikute asukohtades ühtlustada.

On märkimisväärne, et ükski kohtumisel osalenud ametnikest praegu enam oma ametipostil ei ole. Nüüdne kantsler Kristjan Prikk töötas 2010. aastal hoopis Washingtonis. Asekantsler Meelis Oidsalu, kes Aidu tuulepargi vastase nõiajahi 2017. aasta alguses käivitas, oli 2010. aastal ministeeriumi siseauditi osakonna juhataja. Praegused Aidu tuulepargi teemal sõnavõtjad ei olnud sellel olulisel perioodil üldse seotud kooskõlastuse protsessiga, polnud kursis kokkulepitud tingimuste ega muude üksikasjadega ning hilisemad valeväited võivad paremal juhul tuleneda lihtsalt teadmatusest.

Lisaks eelnevale tuleb kõrgusepiirangu puudumise asjaolu välja veel ühest väga kummalisest kohast ning seda hoopis hilisemast perioodist. Nimelt esitas 2015. aasta alguses üks Aidu tuulepargi konkurent kaitseministeeriumile teabenõuded, kus ta küsis, kuidas Aidu tuulepargil õnnestus kooskõlastused saada, sest konkurendil oli endal tekkinud kooskõlastuste saamisega probleem.

Vastustes konkurendile on ministeerium veel kord üle kinnitatud Aidu tuulepargi kooskõlastuse nõuded. Kokkuvõtvalt tuli vähendada tuulepargi võimsust 100 megavatile, vähendada tuulikute arvu 33-le, paigutada tuulikute read 2,7-kraadise sektori sisse ja integreerida erinevad radarid. Viimane tingimus oli täitmiskohustusega ministeeriumile endale ja seda arendaja kaasfinantseerimisega. Üllatuslikult ei ole kaitseministeerium ise kuni tänini radarite integreerimise tingimust täitnud. See on arusaadavalt tegelikuks peapõhjuseks, miks on asutud otsima ettekäändeid Aidu tuulepargi blokeerimiseks ja varasematest lubadustest taganemiseks.

Teine trikk olematu kõrgusepiirangu tekitamiseks on 2012. aasta eelprojekti tuulikute kõrguse (185 m) nimetamine nüüd juba piiranguks, mis justkui oleks tuulikute suurim lubatud pikkus.

Hiiglasliku tuuliku joonistamise trikk
Selleks, et veenda avalikkust Aidu tuulepargi tuulikute ülearuses ja ebaloomulikus suuruses, on meedia vahendusel levitatud mitmeid joonistusi. Kõige märkimisväärsem neist on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti joonis, kus kõrvutatakse hiiglaslikke tuulikuid Tallinna teletorniga. Amet jagas neid jooniseid ajakirjanikele, illustreerimaks, kui määratult suured on Aidu tuulepargi tuulikud.

Mida keegi tähele ei pannud, mida mustkunstnik publikult eeldabki, oli see, et ametnike koostatud joonis oli mõõtkavast väljas. Nii seisidki joonisel kõrvuti kiitsakas Tallinna teletorn ning tüsedad, teletornist jässakamad tuulikud, et ikka igaüks saaks aru, kui vastuvõetamatult ja lubamatult suured on Aidu tuulikud.

Dokumentaalselt tõestatavad faktid räägivad aga teist keelt. Kui teletorni läbimõõt on jalamil 15,2 meetrit ja vaateplatvormi all 8,2 meetrit ning torni kogumass on umbes 25 000 tonni, siis Aidu tuulikute mõõt jalamil on 8,1 meetrit ja tipus 3,2 m ning kogumass 2865 tonni. Seega ei ole tuulikud teletornist jämedamad, vaid hoopis 2-2,5 korda peenemad ning ligi 10 korda kergemad.

Võrdse kohtlemise trikk
See on tuntud meetod pahaaimamatu publiku eksitamiseks: öelda midagi, millega on võimatu mitte nõustuda − näiteks “kõiki tuleb kohelda võrdselt” −, ja teha ise samal ajal risti vastupidist.

Juba püsti pandud kaks Aidu tuulepargi tuulikut vastavad täpselt põhiprojektile. Kaitseministeerium ja TTJA üritavad aga vastuolusid leida eelprojekti pinnalt, mis ei käsitlegi kõiki ehituslikke nüansse. See toob meid kantsler Priki intervjuus öeldud seisukohani, et Eestis peavad kehtima õigusriigi põhimõtted ning ka kõigi teiste ettevõtjate suhtes peab toimuma võrdne kohtlemine. Kantsler üritab sellega väita, et kui Aidu tuulepark lubataks lõpuni ehitada, koheldaks sellega justkui ebavõrdselt neid, kelle tuulikud on vastanud piirangutele.

Võttes näiteks Tootsi tuulepargi, on Eesti Energia taotlenud ehitusluba eelprojektile, kus pole kirjas ei tuuliku tüüpi, tehnilisi parameetreid, vundamendi tüüpi ega paljusid muid parameetreid. On vaid toodud erinevad variandid, isegi kõrgus on toodud vahemikuna 245-250 m. Need kõik fikseeritakse põhiprojektis ja sellele ei nõua kaitseministeerium enam uut kooskõlastust. Ehitusluba on sellise eelprojekti alusel Eesti Energiale väljastatud. Seega kohtleb ministeerium ebavõrdselt hoopis Aidu tuulepargi arendajat.

Või teine näide. Leedu Energiale kuuluvas, kuid Eestis asuvas Mäli ja Tamba tuulepargis lubas planeering 85 meetri kõrguseid tuulikuid, ehitati aga 150 meetri kõrgused. See tähendab 65 meetrit kõrgemad! Leedu Energia vastu keeldus aga justiitsministeerium selle aasta kevadel isegi järelevalve menetlust algatamast. Tuulikud on 1,76 korda kõrgemad planeeringus sätestatust, kuid probleeme pole. Aidu tuulepargi planeering ei sätesta üldse tuulikutele kõrgust, kuid ehitus peatati, seega ebavõrdselt koheldakse hoopis Aidu tuulepargi arendajat.